Hieroglüüfid on Vana Egiptuse Keele pildilise olemusega vanim kirja vorm. Just see on kiri, mille abil tuntakse Egiptuse kultuuri. Hoolimata sellest, et hieroglüüfid on pildilise välimusega, ei ole kindlasti tegemist primitiivse kirjaga nagu kooliõpikud ja meie üld-ajaloolased ekslikult väidavad.Tegemist on lõplikult arenenud kirjutamise süsteemiga, mille keeruka tähendusliku informatsiooni abil saab suhelda. Selliselt ei saa olla ükski kirja vorm olla vähem arenenud kui meie endi tähestik ja grammatika (suunates tähelepanu sellele, et meie keeles tehakse pidevalt järeleandmisi ja muudatusi).

Vanimad dokumenteeritud hieroglüüfkirjad on pärit eel-dünastilisest perioodist enamjaolt lühikeste dokumendi kirjete kujul kivi objektidel ja keraamikal. Viimased teada olevad kirjad aga on pärit Philae templilt ja pärinevad 394 aastast m.a.j.

Kiri ise arenes läbi aja. Nagu Ajalugu räägib, uued hieroglüüfi märgid lisati keelde pidevalt juurde. Selliselt kujunes tähemärkide arvuks 700 märki Vana Kuningriigi ajal kuni üle 6000 Ptolemaiose perioodil.

KIRJA VAATED

Märkides orienteerumine
Hieroglüüf-kiri on väga paindlik ja seda kirjutati nii horisontaalselt (reas) kui vertikaalselt (tulbas). Veelgi enam, märkide suund võis muutuda keset teksti, see tähendab, et tekste kirjutati nii paremalt vasakule kui vasakult paremale ja ülevalt alla (mitte kunagi aga alt ülesse) Et leida teksti algus ja suund, tuleks jälgida mõnda väga lihtsat reeglit:

- Reeglina, egiptlased ei kirjutanud kunagi alt ülesse, siiski võib esineda, et mõni märk on kirjutatud teise märgi alla, olgugi, et ta kuuluks pigem selle kohale või kõrvale. Seda tehti esteetilistel kaalutlustel, et täita tühjad ja koledad kohad tekstis. (Et pilt ilusam oleks)

- Leidmaks kirjutiste suunda vaata märke, millel on olemas esiots ja tagaots (n: inimkujud ja loomad). Need märgid vaatavad alati teksti alguse suunas.

- Kui tekst on legendiks mõnele pildile (n: seinamaalingutes), vaatab kujutatud jumal või kuningas või kes tahes alati oma kirjelduse alguse suunas. Hieroglüüfid on alati suunatud samasse suunda mis figuurgi. 

MÄRKIDE KORRALDUS

Tekstide esteetiline välimus kujunes oluliseks kriteeriumiks märkide asetuses, et kõik märgid samas ka üksteist respekteeriksid. Vanad egiptlased üritasid tühje laike tekstides elimineerida nii palju kui võimalik (hirmus tühjus). Selle tulemusena kujundati tekstireadristkülikutesse. Näiteks sõna kaunis ei kirjutatud kunagi nii nagu on näidatud joonisel a) vaid kenasti ristkülikusse paigutatuna nagu joonisel b). 
 

MÄRGID 

 

Hieroglüüfid on jagatud kahte kategooriasse: pildilise väärtusega märgid ehk [u]ideogrammid[/u] ja häälikuliste väärtustega märgid ehk fonogrammid.

-Ideogrammid
Ideogrammid on märgid, mis tähendavad objekte või tegevusi, mis on nende näol kujutatud. (Otsesed näited loomast linnust või näiteks kõndimisest). Mõnedel märkidel on sümboolne väärtus. Näiteks skepter tähendab väge. Järgnevalt toodud näited on selgeks näiteks ideogrammidest ja tähendavad järgnevat: 

 

a - nägu
b - kõndima, jooksma
c - maja
d - part

Ideogrammid võivad tähistada objekte ja kindlaid mõisteid. Siiski ei sobi need tähistamaks abstraktseid mõisteid nagu poeg, armastus või avar. Selliste mõistete tähistamiseks võtsid egiptlased kasutusele fonogrammid (vastavalt printsiibile: suheldav sõna hääldub nagu kirjutatav sõna.

-Fonogrammid
Fonogrammid on märgid, mis tähistavad helisid, ilma lähema suhteta objektile mida nad kujutavad endast. Sõna poeg kõlab näiteks nagu sõna part. Selliselt, märk d (vaata eespoolset joonist) on kasutusel mõlemas sõnas. Olenevalt kontekstist, on see kasutatud kas kui fonogramm (poeg) või kui ideogramm (part). Selliselt ei oma fonogrammid ideograafilist väärtust ja kasutatakse vaid konsonantide paiknevuse tähistamiseks.

Hieroglüüfidel saab väärtuseks olla 1, 2 või enam konsonanti. Vokaale hieroglüüf-kirjas üles ei tähistatud.

Teatme teostest otsimise hõlbustamiseks ja egiptlaste tekstide kergemaks lugemiseks on hieroglüüfid toodud meie endi tähestikku (transkriptsioon) Täishäälikute puudumine kirjas muudab keele rääkimise keeruliseks. Selle probleemi lahendamiseks kasutatakse järgnevaid reegleid:

- teatud konsonandid on moodustatud ümber nagu oleks tegemist vokaalidega.
- ülejäänud konsonandid seotakse kokku e-häälikuga.

Sellise süsteemiga saavutatakse sõnad, mis on seotud vokaalidega. Võtke või näiteks sõna kaunis: Selle transkriptsioon on hieroglüüfi märgid nfr. Et muuta neid kolme konsonanti hääldatavaks seome need E-ga saades sõna nefer.

Kindel on see, et sellise häälduse puhul ei ole tegemist originaalse egiptuse keele hääldamisega aga see on ainuke võimalus lihtsustada suhtlemist meie - moodsate inimeste seas.